Kuidas iseseisvalt tulemuslikult õppida?

Käia koolis on nii kohustus kui ka võimalus. See on vajalik eelkõige inimesele endale, et oleks rohkem valikuid meelepärast tööd leida. See tõstab ka enesehinnangut, sest annab elus võimaluse paremaid valikuid teha. Õppimise tulemus sõltub kõige enam suhtumisest, kui tugev on üldse soov ja huvi õppida. Loomulikult sõltub see ka oskustest, võimetest, eeldustest ja võimalustest.

Inimese võimed on paraku kaasasündinud, siin ei anna palju ära teha. Siiski jõuab visa töö kõrval kasinamate võimetega inimene kaugemale kui andekas “looder”. Väga palju sõltub võimalustest ja vanemate toetusest, isegi heast õnnest.

Õpioskused ja õpihuvi aga sõltuvad eelkõige õppurist endast. Kui puudub motivatsioon, õpitakse vastu tahtmist ja ilma huvita, siis on häid tulemusi raske saavutada. Õpihuvi äratamisel on tohutu suur roll õpetajal. Esmalt peaks iga õppur jõudma arusaamisele, et ta ei õpi mitte kooli ja vanemate jaoks, vaid iseenda tuleviku tarbeks. Ühed õpivad tunnustuse ja hinnete nimel, teised soovist targemaks saada ja kõige arukamad õpivad lihtsalt sügavast huvist. Need, kel on huvi õppimise vastu, saavutavad ka parimaid tulemusi iseenda arengu mõttes, sest nad õpivad just neid asju, mis neile huvi pakuvad. Oma tegelike võimaluste nägemine ja ärakasutamine, meelepärase ja huvitavaga tegelemine on üks rahuldustpakkuva elu eeldusi. Kõige raskem võib olla seejuures iseennast motiveerida.

3 põhilist õppimisviisi:

1. Õpetaja poolt juhitud õppeprotsess, mille eest õpilane saab hea või vähemalt rahuldava hinde. See on “piitsa” ja “prääniku” meetod, mis enamasti tagab soovitud tulemuse.

2. Tuupimine, mille puhul korratakse õpitavat seni, kuni see meelde jääb. Õpitu kipub ununema, kui seda tehakse vastumeelselt ja õpitud teadmisi praktikas ei kasutata.

3. Mõistuse abil õppimine, mis eeldab taiplikkust, loovust ja kujutlusvõimet. See tähendab varemõpitud teadmiste lõimimist uute teadmistega, mis annab püsivama tulemuse. Lõimida saab ka erinevate õppeainete teadmisi.

Iga õppeprotsess on rütmiline

Puhkepausid muudavad õpitu omandamise püsivamaks ja tõhusamaks. Igasugune õppimine on seotud mälu ja mõistusega, õppematerjali salvestamisega püsimällu. Et õpitu ei ununeks, on vaja korrata. Öeldakse ju, et kordamine on tarkuse ema. Kogu materjali ei saa kuhjata liiga lühikesele ajale, see tuleb ära jaotada võimalikult pika aja peale. Näiteks kui enne eksamit on aega viis päeva, siis tuleks jaotada kogu vajalik materjal nelja päeva peale ja viiendal korrata kogu materjal üle.

Tekstide meeldejätmine

Jooniseid on vaja uurida, teksti sisusse hoolikalt süveneda ja leida selles olulised kohad. Võib olulised mõisted markeerida otse tekstis, kirjutada tähtsamad mõtted üles, võib teha lühikokkuvõtte. Kordamisel on nii lihtsam olulist meelde jätta.

Kontrolltööks või eksamiks valmistumine

Tavaliselt antakse suureks kontrolltööks või eksamiks piisavalt aega, aga õppimist ei tohiks jätta viimasele minutile. Korrapärane õppimine annab enesekindluse. Kokkuvõtted, olulise väljatoomine ja “kondikava” aitavad paremini ainet omandada ja kordamine on sel viisil lihtsam, kui olulised reeglid ja põhitõed on eraldi välja toodud.

Eksamil olles või tähtsat kontrolltööd tehes:

1. Tekst tuleb väga hoolikalt läbi lugeda, vajadusel isegi mitu korda, et sellest täpselt ja õigesti aru saada.

2. Kõigepealt lahendada need ülesanded, mis on selged ja lihtsad, et tagada mingidki punktid, lisaks annab see juurde enesekindlust kogu tööga toimetulemiseks.

3. Need, mida üldse ei oska, oleks mõistlik esialgu vahele jätta ja lahendada siis, kui aega üle jääb. Lahenduse idee võib tulla ootamatult pähe.

4. Kirjaliku eksami puhul on vaja enne tekst oma peas läbi mõelda ja alles siis üles kirjutada, siis ei pea hiljem sodima. Kindlasti lugeda tekst üle.

5. Aeg tuleks kasutada täielikult ära, et vigu parandada ja vastuseid täiendada. Kindlasti on vaja üle kontrollida kõik vastused, kui vähegi aega selleks jääb.